5. Miks ma joon (Kristo)

Selline küsimus tõstatub mingil hetkel nii alkohooliku kui ka tema lähedaste peades? Miks siis on pudel tähtsam kui miski muu? Miks on vajadus veeta suurem osa oma ajast alkoholi seltsis? Miks ma ei saa ilma hakkama? Miks kaine olla on möga?

Minul tekkis see küsimus juba üsna ammu aega tagasi. Sain aru, et probleem on süvenev ja lihtsam oli pudeli järele haarata mistahes raskel hetkel, kui analüüsida ennast või rahulikumalt järele mõelda või probleemi kellegagi arutada. Tavaliselt öeldakse, et juuakse siis, kui raha on vähe, kui tööd on liiga palju või vastupidi liiga vähe, kui naine viriseb, kui keppi ei saa, kui lapsed on lollid, ülemused ka, ilm on kehva, tervis on vilets, keegi ei mõista mind jne jne.

Ma olin täpselt samasugune. Umbes pool aastat pärast muutumisprotsessi algust küsis mu abikaasa nii ääri-veeri kord, et kas mul enam probleeme ei ole, mis jooma ajavad? Ma hakkasin naerma selle peale ja ütlesin, et kõik probleemid, mis jooma ajavad, on alkohooliku enda välja mõeldud, selleks et leida põhjus. Ja nagu ma enne mainisin, siis põhjuse leiab alati.

Seega olin ma jõudnud äratundmisele, et peaaegu 100% minu joomistest baseerusid mu enda väljamõeldud põhjustele ehk siis „probleemidele“. Kuid siis hakkasin sügavamalt juurdlema, et hää küll, probleemid on olnud minu (ja meie elus) kogu aeg, ehk siis põhjuseid, miks tuju on kehva ja kõik ei lähe nii, nagu tahaks, on olnud aegade algusest saadik. Kuskilt pidi see himu alko järele ju alguse saama. Kuskilt ma ju pidin saama inspiratsiooni, et parim viis unustada ja muredest kaugeneda, on juua.

Ja mina panin enda joomise algdiagnoosiks tegelase nimega „EGO“. See on mingi tüüp minu sees, mis on nii ülbe, nii enesekeskne, nii ahne, nii nõudlik ja nii ennasthävitav, et pani mind fakti ette – Sa kas saavutad oma eesmärgid, oled parim või mitte. Ja kui mitte, siis oled tropp, pask, luuser, kaotaja, teise Eesti esindaja ning täiesti mõttetu mees ehk siis oligi vaid kaks olemise varianti. 

Just sellisena ma tunnen enda sees elavat EGO nimelist tüüpi. Koos temaga oleme kasvanud ja arenenud, loonud omale eesmärgid, ideaalid ja illusioonid ning kava, kuhu, kuidas ja mis hinnaga jõuda. Me alustasime seda teed umbes lapsepõlves, meie suunanäitajateks olid siis vanemad, kool, natuke ka ühiskond. Hiljem ühiskond, ümbruskond, töökoht, meedia, kuulsused, veel hiljem sotsiaalmeedia. Meie eesmärk oli saada maailma parimaks. Mina loomulikult, koos oma juhendaja ja õpetaja EGO-ga.

Meil pidi olema parim auto, parimad riided, parim haridus, ilusaim naine, kõige suurem maja, kõige kuulsam amet, parim kõikidel aladel, mida ette sai võetud, kõikide tunnustus ja imetlus, ühiskonna kadedus – kokkuvõttes pidi meist saama parim kombo,  mis maailma on loodud – üliinimene.

Aga siis hakkasin märkama, et kõik plaanid ei lähe kavakohaselt. Juurdlemata miks ja kas üldse on selline kava realistlik ja vajalik, jäi sõelale vaid kaks valikut  – kas kõik, või mitte midagi. Ja kui kõike ei saanud, siis persse kõik, kogu maailm. Nad on meie vastu, ei lase näidata, kui vinge vend ma olen, parem siis juba minna kõik. Ja siis parem joon. Sest kui ma ei saa olla see, kes ma tahan olla, siis ei ole elul mingit mõtet.

Just niimoodi olen ma elanud suurema enamuse oma elust. Meid ümbritsev  maailm koos lähedaste, sõprade, eeskujude ja illusoorsete kuulsustega seab meile kõrgeimad ootused. Ma ei osanud elada muudmoodi, kui vaid orienteeritult edule, kuulsusele, tunnustusele ja saavutustele. Ma olen unustanud kõik oma ümber, kaasa arvatud oma tervise ja lähedased, kui vaja oli saavutada! Ja saavutamine oli minu elu ainuke eesmärk. Ma tõesti tahtsin olla maailma parim kõiges, omada kõike ja kõiki. See kõlab haige inimese suurusehullustusena, teadvustan seda nüüd…

Ma olen ostnud asju vaid tunnustuse ja näitamise eesmärgil. Tegelenud asjadega vaid välise kuvandi nimel. Püüdnud kohtuda inimestega nende kuulsuse pärast ja püüdnud kõike seda meeleheitlikult ka teiste näidata. Vaadake, ma olen kõva mees! Mu elus on olnud kohutavalt palju välist ja kunstlikku. Paljud, kes mind tunnevad, ei tea tegelikult minu sisemist mina. Aastaid ei teadnud ma seda ise ka. 

Ühesõnaga, kogu selline eluviis ja elu eesmärk, mida mu ego mu sees dikteeris, oligi minu kreedo. Ja et seda tohutut ego survet tasakaalustada, tarvitasingi ohtralt alkoholi. Kusjuures täiesti ogar oli näiteks selline käitumine – tegin paar korda sporti, läksin võistlustele, põrusin. Ego sai laksu, persse kõik, joon. Siis sain kaineks, tegin jälle paar trenni, läksin taas võistlema, jälle põrusin, jälle kurvastusest ja kõike persse saates jõin. Ja niimoodi tsükliliselt. Ma olin arg, ma ei armastanud ennast, ma ei hoolinud endast tegelikult, mul oli vaja vaid ego toita.

Ma ei nautinud protsessi, ma ei andnud endale aru, kui ogar on minu mõttemaailm, ma olin orienteeritud vaid välisele kuvandile ja materiaalsele maailmale. Ma ei hakka kirjeldama, miks inimesed niimoodi käituvad, miks ego meie sees paneb nii absurdseid samme astuma. Mida ma võin tagantjärele sellest õppida, on välismaailma tohutu mõju minu isiksusele. Mõni on sellele immuunsem, või vähem, mõni üldse mitte.

Mind on kasvatud ja ma olen kasvanud keskkonnas, kus edu ja saavutamine, tubli olek oli ainuke mõeldav eluviis. Ebaõnnestumine oli meie peres lubamatu. Hinne 4 oli läbikukkumine. Ülikõrged ootused väljast muutusid minu puhul ühel hetkel veelgi kõrgemateks seestpoolt. Ja kui ma järjepanu ei suutnud koolis hindeks 5 saada, siis ma murdusin, sest tundsin, et ma olen väärtusetu ja see tunne ajaski jooma.

Teate küll seda lugu mehest, kes keskea künnisel avastab, et näe maja on, firma on, raha on, naine on, armuke on, auto on – aga õnnelik ikka ei ole. Mina olin samasugune!

Ja sellisest seisust ma siis hakkasin tasapisi välja ronima.

Lisa kommentaar