19. Kehamälu ehk süütunne minevikust (Kristo)

Meie pere tabas kõhuviirus. Järgemööda olid pea kõik lapsed, abikaasa ja mina ise päeva-kaks wc poti kõrval ja voodis siruli. Iseenesest ei ole tegemist mingi hullu tõvega, ikka juhtub. Aga huvitav oli see, milline oli minu vaimne reaktsioon sellele haigushoole. See tõstis minus üles vanu mälestusi, millest arvasin olevad lahti saanud, midagi, mida ma ei tahaks enam ammu meenutada saati siis kogeda.

Kes on sellist tüüpilist paaripäevast kõhuhäda põdenud, see enam-vähem adub, millised on sümptomid ja järelmid – süda paha, iiveldus, oksendamine, kõht lahti, pea paks ja käib ringi, tohutu nõrkus, kõik lihased on valusad, tahaks vaid pikali olla ja kõigest sellest võimalikult ruttu üle saada. Kangesti meenutab sellist paaripäevase joomise järgset pohmakat!

Mis siis minuga juhtus? Pärast päevast põdemist (mitte pohmat vaid haigust ikka), hakkasin taastuma, kusjuures kõik taastumisjärgsed tegevused – söömine, joomine jms oli ülimalt sarnane joomistsüklile. Aga tekkis meeletu masendus, häbi, süütunne. Oleksin tahtnud kõik selle kiiresti peast pühkida, minna nö eluga edasi, olla uuesti heas toonuses. Käisin kodus ringi pea maas, kivinägu ees ja püüdsin kodakondsete pilke vältida. Enda sisemist meeleolu ei oskagi kirjeldada, see oli madalam kui muru. Miks? Esialgu ei suutnud ma aru saada, miks ma niimoodi käitun.

Ühel hetkel tabasin – sellised nägid välja aastaid minu joomisjärgsed päevad. Esiteks samad füüsilised sümptomid ja seejärel vaimne seisund. Olin harjunud seostama sellist füüsilist seisundit vaimse murdumisega ja minu kehaline ning vaimne seisund seostas ajus automaatselt joomisega. Ma olin äkki justkui tagasi kukkunud mitme aasta tagusesse aega, justkui midagi poleks muutunudki. Kusjuures võin kinnitada, et vahepeal pole aastaid sellist olukorda juhtunud – ei joomist ega ka sellist musta masendust.

See oli huvitav, aga enamgi veel hirmutav kogemus. Kuidas ikka veel minu keha, vaim ja emotsioonid on endasse kodeerinud teatud ajaloo, keha seostab teatud füüsilisi seisundeid ikka veel joomisega. See häbi ja süütunne, mis tekkis vanasti ja mis kordus nädalast nädalasse, ei ole minu mälust kuhugi kadunud. Olin lausa kurb, et nö tavalise kiire terviserikke taustal kukkusin vaimselt tagasi mingisse auku. Kogu meeleolu ja vaimne tasand oli pikaks ajaks rikutud.

Kui nii mõnigi mees (või naine) elab elu lõpuni mingi joomisega kaasasaadud füüsilise rikkega, siis kas mina pean kandma endas vaimset süütunnet? Ei tea, kas see ka kunagi mälust kaob. Ei oska öelda, kuid õpetus oli selline, et võimalik on ka tulevikus samasuguse stsenaariumi kordumine, selleks tuleb valmis olla. 

Ma loomulikult rääkisin sellest ka Kairitiga, kes utsitaski seda lugu siia kirja panema, nii endalt sellesama süütunde mahalaadimiseks kui ka võimalikuks õpetuseks või siis teadmiseks teistelegi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s