18. Kuidas minust sai „Selge grupijuht“ (Kristo)

Eks te ju teate seda Kuku raadio kampaaniat Selge grupijuht, mis vist juba paarkümmend aastat enne jaani aset leiab. Idee on lihtne, olla või leida üks kaine autojuht, kes sõidutab oma kaaslasi ja ühtlasi ei lase purjus inimesel rooli istuda.

Kui tavaliselt on alkoholisõbra üks „tähtsündmustest“ ikka Jaanipäev, siis mina olen üllataval kombel väga pikki aastaid sellel päeval selge olnud, ka oma rajumatel perioodidel. Ei teagi, kas põhjuseks on olnud miski lubadus abikaasale või ka asjaolu, et enamus kordadest oleme olnud koos minu vanematega meie Peipsi kodus, aga nii on kuidagi juhtunud, mis iseenesest on ju positiivne.

Olen noores põlves ikka ka napsune olnud ja näinud palju avariisid, mis alati ei lõppenud õnnelikult, kuid jah palju aastaid juba kaine sellel päeval. Hammas on ikka verel olnud küll, kuid eks siis ole võetud enne ja pärast.

Aga ühesõnaga – mingil aastal ma hakkasin mõtlema, et kui muidu ei suuda kaine olla, siis võiks ju proovida sedasama jaanipäeva mingiks tähiseks seada, liiatigi olingi juba aastaid ka sel päeval nagunii kaine olnud. Seega otsustasin aastaid tagasi, et liitun ka „programmiga“.

Esimesel korral mõtlesin ma seda teha ikka kõvasti ja pauguga, et kuulutan sõpradele välja ja panen kleepsu aknale, lisaks plaanisin kõvasti ringi sõita, et politsei ikka mind kinni peaks ja saaksin siis uhkelt oma kleepsu demonstreerida ja teiste silmis plusspunkte teenida. Aga siis juhtus, nagu ikka, et jaanipäeval sadas ja kogu kava lendas prügikasti. Istusime vist kodus või kuskil paigal ja ei saanudki katsetada, mismoodi see asi välja näeb. 

Seejärel paar aastat olime jaanide ajal teadlikult välismaal (kuna mu abikaasale ei meeldi jaanipäeva tähistada) ja ei olnud põhjust selgeks juhiks registreerida, siis jälle oli vihmane ilm…kokkuvõttes ongi nii läinud, et reaalselt ei ole ma kunagi saanud olla ei sõpradele kaineks autojuhiks, ei ole saanud oma tunnistust kellelegi näidata, ega tegelikult pole ka üldse ringi sõitnud. 

Mage värk, ütleks… Kuigi tegelikult tuleb ju tunnistada, et asi on rohkem iseendale, lubadused, sellest kinni hoidmine. See sõprade sõidutamine on minu puhul niikuinii olnud lihtsalt mingi olematu lisaväärtus.

Nüüd, kus enam ei ole selles mõttes probleemi, et peaks kuidagi spetsiaalselt „valmistuma“, ei ole ju tegelikult põhjust oma „ametit“ eksponeerida. Aga ikkagi on selline tunne, et kuidagi nagu mingi kambavärk ja selline omamoodi projekt, kus kaasa lüüa.

See on midagi nagu doonorlusega võrreldav. Keegi otsest kasu ei saa, õigemini doonor ei tea, keda ja kui palju aitas, kainena sõita on sama võrdlus – kunagi ei tea, kelle elu sa päästsid või millise õnnetuse ära hoidsid. Kuna olen doonor olnud pikki aastaid, ilma et sellest oleks kunagi kõva häälega kuulutanud, siis võtan ka Selgeks grupijuhiks olemist sellise nähtamatu korravalvurina, uskudes, et äkki minu käitumine on kellelegi kasuks või eeskujuks. Kel huvi, siis liituda saab selle kampaaniaga nt siin.

See aasta siis jälle liitutud, eks näis, kas kasu jääb kaudseks, või on ka vindiseid sõpru, keda sõidutada. Meil oli küll plaan ka sel aastal jaanipäev välismaal veeta, aga noh, teate isegi see koroonavärk keeras kõik peapeale.

Kel soovi küüti saada, siis leiab mind jaanipäeval marsruudilt Keila-Haapsalu-Kauksi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s