17. Kuidas karantiini tingimustes kaine püsida ja mida see kriis on mulle õpetanud! (Kristo)

Siit-sealt on kuulda, et rahva hulgas on joomine kõvasti kasvanud. Istume ju enamasti kodus ja eks see ole üks igavuse peletamise meetodeid tõesti. Ei oska oma tuttavate kohta öelda, kuna ei lävi ju otseselt hetkel kellegagi, poes harva käies näen küll, et napsu ostetakse…

Minu jaoks, nagu ilmselt paljude teistegi puhul, saabus see kriis ikka väga ootamatult. Esimene nädal ma lihtsalt lebotasin, lugesin ja mõtlesin, kuidas edasi. Ja mida ma ehmatusega tõdesin – ma avastasin, et ei oskagi niimoodi mittemidagitehes elada. Ei salga, et olen oma olemuselt edev inimene ja tööalaselt esineja. Minu töö on olla nagu näitleja, sest koolitaja/õppejõud on ju omamoodi edev inimene, kelle olemuseks on olla olemas teistele, mitte niivõrd iseendale.

Minu esimesed reaktsioonid piirangutele ja eriolukorrale olid pettumus, viha, ängistus, protest kogu kujunenud olukorra suhtes. Et siis mismõttes, mingi asi tuleb ja rikub minu plaanid ära! Mul on kavas teha seda ja teist, kogu tööplaan oli üles ehitatud just nendele kevadkuudele, mil viirus meid tabas. Ma tahan olla sotsiaalselt aktiivne ja nähtaval, mitte kodus omaette passida. Ja ütlen ausalt, et kui oleksin ennast selles vihas praadinud veel mõnda aega, siis oleks pudel üsna käeulatusse juba jõudnud.

Teine avastus – hoolimata kaine olemisest ja sellele suurt tähelepanu pöörates, ei ole minu sisemised hirmud ja tõkked nende kahe kaine aasta jooksul suurt kuhugi kadunud. See kuradima sisemine ego on ikka nii suur, et vajadus olla sotsiaalselt nähtav ja ennast läbi selle teostada on ikka samasugune, nagu ta on viimased paarkümmend aastat olnud. Seega avastasin, et muud üle ei jää, selle teemaga peab hakkama tegelema.

Aga kaine olemine koduses vanglas? Kuidas see meil siis välja näeb? Meie pere õnneks on meil suur elamine ja suur pere. Minu moto siiani ja nüüdsel ajal enamgi veel, on olnud – iga päev keeran ühe kruvi seina (no saate küll aru, et pean selle all silmas, et iga päev teen midagi kodu heaks). Ja seda ma olengi teinud. Majas on alati midagi parandada, ümber ehitada, muuta vaja. Võtad kätte ja teed ära asjad, mis siiani on oodanud seda õiget aega. Enam pole mingeid vabandusi ja ajapuuduse taha peitmist 🙂

Meie pere õnneks saab igaüks olla vajadusel oma tuppa eralduda, saab aias toimetada, käia koeraga jalutamas. Tegelikult tegevusi on palju ja täna ma võin öelda, et olen eluga täitsa harjunud ja ei leiagi et miskit hullu on muutunud. Ja ka erialast tööd on kõvasti, sest nii mina kui kogu koolitusmaailm suutis väga kiiresti ümber orienteeruda ja veebi teel on väga hästi võimalik olla nii koolitaja kui õppejõud kui nõustaja jne.

Mu abikaasa ütles ükspäev, et kui meie peaksime elama väikeses korteris, oleks vist tema ka juba jooma hakanud. Sest ma täitsa saan aru – ongi igav ja ahistav. Kaua sa ikka Netflixi vahid ja lõpmatult loed. Seega meil on võrreldes mõne perega olukord täitsa norm.

Viimase kolme nädala jooksul on olnud mõõnasid ja ka ahastust, nüüdseks, nagu mainisin, on olukord täitsa OK. Ehk toimib ikka see vana meetod – leia tegevust, püüa enda aega sisustada asjadega, mis on isiklikult huvipakkuvad ja see hoiab mõtted nurjatutest plaanidest eemal. Aga mis ikkagi ei muutu – see on soov teha tööd ja mitte vaid arvutiekraani vahendusel. No ei oska inimene niisama logeleda, mina küll mitte.

Veelkord – minu enda sisemine kiiranalüüs näitas, et kui suuta sisemine ego raamidesse suruda, siis saab jätkata täitsa tavalist elu, ma ei ole pidanud endale ühtegi uut harjumust külge õpetama, kaine saab olla nagu ennegi.

Aga jah, selline olukord on kuradi hea õpetaja minusugusele, kellel sisemine fookus on siiani ikka väga paigast ära. Kuidas leida elus motivatsioone elada vaid iseendale? Kuidas olla üle sotsiaalsest tunnustuse soovist? Kuidas teha midagi, mida näeb ja kuuleb vaid Sinu pere? Isegi riietuse ja välimuse osas tuleb lõivu maksta. Ma olen kõik selle kolm nädalat käinud ringi vaid dressides ja/või pidzaamapükstes. Vaid paar T-särki ostsin juurde, et kodus mugavam oleks ja arvutiekraanil videokoolitusi tehes enam-vähem kultuurne välja näeks.

Ükspäev oma elu-olu analüüsides jõudsin tõdemusele, mida on mulle õpetanud minu Libertase tugiisik Kalle. Kaineks saada ja kaine olla on mingil hetkel suht lihtne, kui suudad end harjutada uue olukorraga, aga raskem on muuta sisemist mina. Ma tõdesin, et hoolimata päris suurest elumuutusest olen sisemiselt ikka paras kurat. Ma uskusin, et olen nüüd juba pikka aega uus inimene, tegelikult olen ennast petnud ja ega ikka ei ole veel küll. Iseendaga toimetulemine, iseendaga koos olemine, lihtsalt olemine, olla vaid iseenda jaoks – see ongi minu õppetund selle kriisi tingimustes! Suunata oma fookus väljastpool sissepoole, see on minu suur tööpõld.

Väike reklaam ka postituse lõppu: Libertase tugigrupid toimuvad hoolimata karantiiniajast, seega kui tunned, et abikäsi/abikõrv kuluks ära, võta julgesti ühendust. https://libertas.ee

Ja alati võid ka mulle kirjutada/ helistada. Rõõm on tõdeda, et nii mõnigi on seda teinud. Aitäh usaluse eest!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s