16. 2 viimast aastat minu vaatenurgast (Kairit)

Kuna inimesed on huvi tundnud, siis panen kirja viimase kahe aasta meie pere teekonna ka oma silme läbi. Kui nüüd mõtiskleda, siis ega see vast eelmisest Kristo postitusest väga ei erine, aga mõned mõtted siiski.

Veebruar 2018 oli tegelikult täitsa tavaline talvekuu, Kristol oli kainemaid päevi ja mitte kaineid päevi-nagu siiani ikka see rütm juba aastaid meie peres kulgenud oli. Rahulikumad koosolemise hetked vaheldusid hääleta televiisoriga, minu ärevustase ja kodurahu kõikusid vastavalt promillide arvule abikaasa organismis. Selline jo-jo efekt. Üles alla, hästi-hästi kurnav kõigile.

Eks meil oli ennegi omavahel olnud tõsiseid jutuajamisi sellel teemal, et mina enam ei jõua, ei taha, ei ole nõus, ei saa…niimoodi jätkata. Aga siis ühel veebruarikuu päeval ma lihtsalt teadsin (no teate küll seda tunnet, et kui sulle lajatab pähe taipamine millegi kohta, milles kahtlemine ei tule kõne allagi), et minu kannatuste kumm on saavutanud maksimumi ja enam edasi ei veni. Kõik! Tundsin tohutut solvumist, pettumist, petmist, lubadustest mitte kinnipidamist, reetmist, enese mitteväärtustamist. Olin nii katki, et ei tahtnud Kristole silmagi vaadata, suhtlemisest rääkimata. Seega kirjutasin talle pika kirja oma tunnetest, mõtetest ja sellest, et nüüd on pall tema väravas ja lõplik otsus tema teha. Olime ristteel. Edasi lähme kas koos ja kainelt või jätkame erinevaid radu pidi. Valu rebis südant ja iiveldusega (mis kerkib esile, kui emotsioonide volüüminupp on põhjas) ootasin temapoolset vastust. Ja ma ei tahtnud sõnalist vastust, vajasin vastust tegude näol.

Olin igasugu lubadusi kuulnud miljoneid kordi ja ega ma asusaltöeldes suurt lootust ei hellitanud, et miks seekord teistmoodi peaks minema. Meie eeldused ja hirmud põhinevad ju ikka alateadvusesse talletunud mälestuste põhjal ja need polnud olnud siiani just meeldivad. Aga miski minu kirja konkreetsuses ilmselt ikkagi äratas temas selle tugevuse, selle jõu, et ta teadvustas, et nüüd on tõesti viimane aeg pea liiva alt (pudeli seest) välja tõmmata ja abi otsida.

Esimesed Kristo kainusekuud olid mulle väga rasked. Rasked emotsionaalselt, sest ma teadsin, et murdumine on kerge tulema. Ja miskipärast tundsin, et tema murdumine mõjuks mulle palju raskemini kui talle…palju-palju raskemini.

Ta tõesti pingutas ja teeb seda siiani. Ma ei saa öelda, et ma teda mõistan, kaugeltki mitte. Ma ei ole alkoholisõltlane ja mul pole aimugi, mis võitlust ta tegelikult enda sees iga päev peab. Aga ma olen talle olemas ja toetan, kui oskan.

Need esimesed kuud olid ärevad ja hirmutavad, et kas kukub või suudab püsti jääda. Ma ei osanud teda väga aidata, ei teadnud kas lasta tal ise kulgeda või pakkuda abi. Mis abi? Mis abi ma üldse pakkuda oskan sellistel hetkedel, kui mul pole aimugi, mis ta sees toimub? Jah, me võime öelda, et ma tean, mida sa tunned, aga ega ikka ei tea küll! Lihtsalt olemas olemise abi ja kuulajaks olemine olid mu põhirollid, muud ma teha ei osanud ja ma usun, et polnudki vaja. See oli ja on siiani tema protsess ja mina hoian vajadusel vaid ruumi.

Aga mu kallis oli vapper, käis grupis ja individuaalsetel nõustamistel, rääkisime omavahel palju asju selgemaks ja nägin, kuidas tudisevatel kanajalgadel olev enesekindlus iga päevaga kasvab. Ja see uhkus, et et ma saan hakkama, seda on nii armas kõrvalt vaadata.

Kevad-suvi 2018 oli vaikne. Olime palju omaette, hoidsime eemale seltskondadest ja üritasime teha asju teistmoodi, et luua ajus uusi teid, et lasta rohtu kasvada neil vanadel automaatsetel ühendustel. Nt et saun+õlu, mruniitmine+õlu jne… Tuli õppida uuesti käima, uuesti hingama ja elama ilma alkoholita.

Veebruarist kuni aasta lõpuni oli nagu köielkõnd. Pidevad kõikumised emotsionaalselt, aga samas kui tasakaalu kätte saime, oli jube mõnus juubeldav tunne. Kui 2018 jõulud ja aastavahetus mööda said, siis mulle tundus, et on toimunud mingi murdepunkt ja tagasiteed enam pole. Et Kristo on saavutanud piisavalt tugeva põhja ja tunnetanud kaine olemise plusse. Ma uskusin, et nüüd on köis muutunud juba palju laiemaks, nagu näiteks rabas looklev laudtee. Edasiliikumine on palju turvalisem, tasakaalu hoidmine lihtsam ja seljataha vaatamiseks pole vajadust. Kui siis vaid korraks, et tõdeda, et see on minevik.

Aasta 2019 oli palju stabiilsem ja rahulikum minu silmade läbi. Usun, et seda kinnitab ka Kristo. Uus elukorraldus hakkas tasapisi saama automaatseks ja loodetavasti vajub vana elu unustusse. Elu on stabiilsem, mõnus kodurahu, koos kulgemise võlud ja turvatunne hinges.

Märkamatult ongi kaks aastat sellest uuest algusest möödas. See on olnud super õppetund meile mõlemale. Palju tööd on ära tehtud, palju veel ees.

Peatun ka mõne lausega sellel teemal, mille kohta paluti kirjutada, et mis on meie suhte saladus 🙂
Teate, saladust ju polegi, imet ei maksa otsida ja retsepti pole mul kellelegi anda.

Aga nagu ma ühes eelnevas postituses ka mainisin, et mind hoidis Kristo kõrval hoolimata kõigist kannatustest suur ja tugev sisemine teadmine, et see on minu koht ja me peame ja teeme selle koos läbi. Saame seeläbi tugevamaks, lähedasemaks ja nii see ongi läinud. Aga selleks, et seda oma sisemist häält, teadmist kuulda, vot see on omamoodi teekond. Millal sa tead, et kas see teadmine tuleb sul peast või tuleb see südamest -vot see on juba omamoodi meistriklass neil vahet teha.

Iga suhe on omamoodi, eks minagi küsisin endalt kordi ja kordi, et kas need kannatused mu elus annavavad märku, et see pole sinu tee, muuda suunda või on need nö proovikivid, et kas sa saad nendega hakkama/õpid/arened ja neist karidest üle saades jõuad unistustele lähemale…minu puhul oli viimane vastus õige.

Alati on kõige lihtsam kohver pakkida ja mängust välja astuda, seda teevad tänapäeval nii paljud. Nad ei ole nõus, ei võta vaevaks, ei taha, ei viitsi suhtesse sügavamale kaevuda. Pealiskaudsus ruulib. Alati peaks küsima, miks mu elu on selline nagu ta on? Kui see mulle ei meeldi, mida ma saaksin muuta? Kas ma saan ise midagi ära teha? Mis on selle medali teine külg? Kas ma vajan abi? Kust ma saaksin abi? Kes aitaks näha selle loo teist külge? Mida ma siit õppida saan? Mis on minu roll selles loos? Kõige lihtsam on teisi süüdistada, aga lahendus pole selles. Ka mina olen palju kõrvalt abi saanud oma mentori ja juhendaja käest. Üksi poleka ma sellest kadalipust läbi tulnud. Me ei pea üksi hakkama saama, ei pea!

Kui kellegi on huvi minu teekonnast lähemalt teada saada, tuge või konkreetsemailt mingeid valupunkte lahata, siis võtke julgesti ühendust. Jagan hea meelega oma kogemust, moodsas keeles öelduna kogemusnõustamine 🙂

Seniks aga soovitus (nagu ma oma joogatunde läbi viies ikka meelde tuletan) tule oma peast ära, lase meelel rahuneda, võta kontakti oma kehaga, sest vastused oma küsimustele ei asu sinu peas vaid neid saad tunnetada oma kehas! Aga seda kehas olemist on vaja õppida, praktiseerida. Tulemus on seda väärt 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s