15. Kaks aastat kainet elu – kuidas mul on läinud ja mis on muutunud? (Kristo)

Veebruaris saab täis kaks aastat minu „uuest“ elust, elust kainena. Nagu ma olen varemalt kirjutanud, siis 2018. aasta veebruaris, pärast seda, kui olin jõudnud enam-vähem sinnamaani, et „tavaline“ elu seostus suuremal või vähemal määral vaid alkoholiga ning kui minu abikaasa pani mind sundseisu: kas muutuda või lahkuda, siis otsustasin, et nüüd on just see õige ja viimane aeg, aeg muutuda, proovida vähemalt murda oma senised elumustrid ning kui muud moodi ei saa, siis jõuga hakata eemalduma sellest eluviisist, mis mind pikka aega oli saatnud.

Kaks aastat on ühtviisi nii pikk kui ka lühike aeg. Pikk keeruliste ja raskete elumuutuste puhul, lühike inimese elus ja tema kulgemises tervikuna. Minu kaks aastat on olnud väliselt suhteliselt muutumatu, kuid sisemiselt täis võitlusi, võite ja kohatisi allaandmisi, loobumisi ja uusi avastusi. 

Kaks aastat tagasi seadsin endale kaks suurt eesmärki: esiteks saada kaineks ja olla kaine, teiseks hakata otsima joomise põhjuseid ning neid muutma, murdma ja lõhkuma hakata. Olen juba maininud, et mu enda arvates olin ma sinnamaani jõudnud, „tänu“ oma liiga suurele ja uhkele sisemisele egole, mis ei lasknud olla see, kes ma võib-olla tahaksin olla ja teha asju nii, nagu neid võiks teha. Ja võikski öelda, et just võitlus sisemise minaga on olnud suurem võitlus kui võib-olla võitlus joomahimuga.

Aga mis on siis selle kahe aastaga juhtunud? Paljud kindlasti tahavad teada, kas ma olen kogu selle aja suutnud 100% kaine olla? Vastus on, et ei ole suutnud 100% kaine olla. Olen „libastunud“ esimese aasta sees ja õnneks mitte hullusti, oli üks selline kuue-õlle-õhtu. Kuid nagu sõltlaste ravil kombeks on, siis loetakse sedagi õppetunniks ning sellistest asjadest ei tohi nö tagasi langeda. Libastumisi võiks nimetada osaks protsessist ja neid tuleb ette paljudel. Mina pean olulisemaks seda, et oma peas ja oma elustiilis on tehtud nii palju muutusi, et tsükkel ei korduks ega muster ei tekiks uuesti.

Aga niisiis muutustest. Olen pidanud enda jaoks nö sisemist päevikut ja selle kohaselt võin tulemused ritta panna järgnevalt:

Plussid:

+ kõige suurem ja olulisem võit seisneb koduses rahus ja paarisuhte õnnelikkuses. Meil ei ole Kairitiga olnud selle kahe aasta jooksul mitte ühtegi tüli, mis varasemalt tekkisid pea igal nädalal. Meie kooselu on olnud üliõnnelik, ainukesed raginad on olnud teemal, a’la miks kurat on kassipeldik välja viimata või kes pidi täna poest piima ostma. Selline sisemine (kodu)rahu oli viimati vist 1996. aastal võib-olla ka veits hiljem. Edaspidi on ikka ja jälle ning peamiselt teemaks on alkohol, pohmell, peod, kadumised, kukkumised, raha ja kõik muu. See kõik on kadunud ning veekord pean seda suureks võiduks.

+ eelnevale lisaks olen saanud rahu kõikidest muredest, mis varasemalt tekkisid sellest, et kurat ei mäleta, mida sai eile tehtud, kus käidud, kellega oldud ja mida öeldud. See on tohutu koorem, mis on mu südamelt kadunud.

+ ma julgen iseennast peeglist vaadata, ma julgen teistele silma vaadata ja julgen igale poole minna, kuhu varasemalt ei tihanud sattuda, sest iial ei mäleta, mis jamaga võis see eelmine kord seotud olla.

+ ma ei muretse tervise pärast, ma ei ole enam kurnatud ega veeda pooli päevi mõeldes, saaks kurat see juba läbi. Mul on energiat üsna hullult, uneaeg on palju lühem kui varasemalt, ma jaksan palju rohkem.

+ raha mul ka eelnevas elus joomise peale palju ei kulunud, aga midagi ikka. See on ka raiskamata jäänud.

+ mu lapsed, lähedased, sõbrad, tuttavad ja töökaaslased ei pea minu pärast muret tundma.

+ ma olen leidnud ja teinud paljudes asjades iseendaga rahu, mis mu enda arvates olid joomise põhjustajateks. Oma muutumises olen rohkem kui kunagi varem tegelenud iseenda sisemise kasvamise ja arenguga. Kui varasemalt oli oluline kuidas kõvem vend olla ja rohkem pappi kokku kühveldada (mis kuidagi ei õnnestunud), siis nüüd püüan fookuse suunata hoopis teistele asjadele. Kuid olen ka avastanud, et igasugustel enesearengu raamatutel jms on oma piir. Lõppeks ei saa keegi mulle õpetada elamist, sest sellega tuleb ise hakkama saada ning sellega püüan iga päev tegeleda, tuletades endale meelde, kes ma olen, mida tahan, kuidas oma eesmärke saavutada, mis on tegelikult oluline ja mis mitte. Teadvustada endale, mis ei ole elus oluline – see on samuti ülitähtis teadmine!

+ no ja praktilised asjad – saan kainelt muru niita, saunas käia (mida ma ei teinud oma pool elu), grillida, niisama toimetada, reisida, shopata. Ühesõnaga teen peaaegu kõiki neid asju, mida elus ikka tehakse, aga kainelt. Mida kõike varasemalt tegin ainult pudeli kaasabil.

+ ning muuseas – ma näen probleemi hoopis teise vaatenurga alt, oskan nõu anda ja ei mõista omasuguseid hukka. Olen juba saanud nii mitmegi tuttava-tuttava tugiisikuks, kes soovivad rääkida ja minu lugu kuulda. Seegi võib olla osa minu tulevikust – kogemusnõustamine.

Miinused:

  • Sisuliselt ühelgi peol ma ei käi, sest seal on igav. Ikka veel ei oska päriselt niisama lõbus olla, kui ümberringi on joomine või kui pole joomist, no siis on veelgi igavam. Sellega olen ära lõiganud arvestatava tüki oma seltskonnaelust.
  • Üldse on asju, mida ma enam teha ei saa, st tegevused, kus alkohol on „kohustuslik“ element. Nagu mainisin, igasugu peod ja koosviibimised, seltskonnaüritused laiemalt, suvepäevad jms on suht mõttetud ja püüan seal veel mitte käia, kui võimalik, söömine on toitumine, sest napsu ei võta ja seega laua ääres aega ei kulu ja igav hakkab…neid asju on ilmselt veelgi, kuid kõik hetkel ei meenu.
  • Mõned sõbrad on kadunud või siis pole ise nendega kontakti otsinud.
  • Esialgu oli tohutu pingutus täita kainet vaba aega. Selleks hakkasin metsiku hooga lugema ja see on jätkunud siiani. Iseenesest tundub lugemine ju kasulik ajaviide, aga kui seda teha asendustegevusena ja kohati kohustulikus korras, siis enam mitte. Ja mina lugesin enam-vähem pool aastat või rohkemgi selleks, et kaine olla ja mitte mõelda joomisele. See on omamoodi probleem, sest sageli võib sõltlases tekkidagi nö uus sõltuvus – sport, hobid jms ja sõltlasele omaselt teeme me seda ikka täiega ja kirega.
  • Üksi olla on ikka keerukas ja hirmutav. Üksiolek ja tühi kõht on jätkuvalt kaks kõige suuremat ohuallikat, sest arvestage, kallid lugejad, ma olen jätkuvalt alkohoolik ning aju ja keha mäletavad veel väga hästi kui „äge“ on joomane olla.
  • Alguses ärritusin tihti, ka see on joomise ärajätmise jääknähud, õnneks nüüd enam mitte. Ja meeleolu kõikumised on ju ka üks ärritajaid, mis viib tagasi teadagi kuhu.

Aga kui bilanss kokku lüüa, siis üks pool, ehk plussid kaaluvad miinused igal juhul üle. Jah, mul on ikka veel meeles, kuidas juua ja kuidas see kõik maitseb, kuid on ka meeles, mis pärast juhtub. Ja üks suur võit ja pluss on ka see, et hirm ja vastikustunne sittade hommikute ja tapvate abikaasa pilkude pärast hoiab mõtted ning teod pudelist eemal.

Ma ise hindan, et kui sama moodi jätkan, siis vast 5…10 aasta pärast võiksid paljud tänased miinused muutuda plussideks, hetkel veel mitte. Liiga pikk on see aeg olnud, mis pudelisse sai pandud, kaine aeg ei ole seda veel  suutnud tuhmistada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s