13. Tunnistamine, et olen alkoholi ees jõuetu – et ma ei tule oma eluga toime (Kristo)

Niimoodi algab Minnesota programm oma 12 sammuga ja see on kõige esimene samm ehk ülesanne iseendale. Kogu taastumine algab sisuliselt 0-tasandilt. Tuli panna paika stardipositsioon ja sealt hakata pihta. Selleks aga, et see stardipositsioon üldse tekiks, oleks „soovitav“ põhjas ära käia, et näha nii muutuste vajalikkust kui ka kohta, kust alustada. 

Keegi ei taha üldiselt endale tunnistada, et olen nõrk ja pealegi veel, et jäin alla millele – alkoholile! Enamus sõltlasi ei suuda seda tunnistada, ka mina ei suutnud. OK, no ma võtan vahel liiga palju, aga ma ju suudan kontrollida end. Mul on raha, pere, töö, autod jne, ma ei ole mingi paadialune…Minuga oli nii, et kui olin pohmellis või millegi jamaga hakkama saanud, siis tunnistasin sõltuvust, kui olin juba „sõiduvees“, siis loomulikult mitte. Alkoholisõltuvuse eripäraks on tema aeglane aga süvenev loomus. Sestap ei saagi kohe aru ja ei saa ka aru millal sai minust sõltlane. Seetõttu ei tunnista enamus inimesi seda nähtust problemaatiliseks.

Anyway – igatahes enne, kui ei teki endale ausat ülestunnistust, rõhutan sõna ENDALE, pole mõtet ravile minna, see ei toimi. Taaskord kellegi sunnil või soovitusel, ilma ise probleemi tuvastamata, asi ei tööta. Kuipalju olen ma ise otsustanud kaineks saada – see oli küll viimane kord! Kuid ikka ei olnud see viimane. Tagantjärele olen mõtisklenud, et millest siis varem puudu jäi? Tahtekindlusest – ilmselt jah. Aususest enese suhtes – ka. Pigem oli see minu jaoks selle nullpunkti ära tundmises. Et millal on see „õige“ tasand leitud. 

Ja kui esimene samm jääb nö astumata, siis jäävad järgmised ju ka. Esimese sammu sisuks on lahti öelda oma sihikindlast enesekindlusest endale valetades. Sisuliselt algab kogu elumuutus mitte eitusest vaid jaatusest ja seda nõrkuse tunnistamise suunas. See jaatus, et olen nõrk ja ei saa alkoholil oma ellu tulla ega sõbralikult temaga suhestuda on jätkuv, et mitte öelda eluaegne. Ma võin olla kuitahes kaua kaine, kuid alkohoolik olen ma jätkuvalt ja jätkuvalt pean endale meelde tuletama ning korrutama, et alkoholi ees olen ma nõrk. Ma ei suuda teda kontrollida, tema kontrollib mind. 

Teiste sisse ma vaadata ei oska, kuid enda puhul võin öelda, et 1. samm ei olnud minu jaoks eriti keeruline astuda (nagu tegelikult ka edasised). Ma olin ma oma haigusest üsna selgelt ja pikka aega teadlik ning oskasin pea alati ette näha iga võtmise tagajärgi. Sain ka selgelt aru, mida alkohol minuga teeb, vaid selles ei olnud ma iseendaga kokkuleppele jõudnud, millal karikas täis saab. Millal on õige aeg lõpetada. See, et ma lõpetan ja mitte surnuaial, vaid omal tahtel, selles olin ma kindel. Ma nägin seda päeva ette, teadsin, mismoodi see juhtub, kuid millal….

Miks siis olin selle esimese sammu astumiset pidevalt edasi lükanud? Põhjas olin ilmselt vähemalt üsna selle ligidal ära käinud, jamad kõik ära korraldanud, enda aru ütles ka selgelt, et on suur probleem – kuid puudus nö õige ajastus, õige motivaator. Jumal tänatud, et see tuli. 

Nii, nagu enamus Minnesota 12 sammust, tuleb ka 1. sammu astuda iga hommik, iga päev ja iga õhtu uuesti. See teadmine, et olen nõrk alkoholi suhtes, tuli mul hoida iga hetk silme ees. Algul oli see kuradima keeruline, sest soov sirutada käsi pudeli järgi oli sisse kodeeritud, automaatne liigutus. Aga see teadlikkus, mustri muutus tuli endas sisse juurutada ja edasi tuleb jälgida, et see teadlikkus ei kaoks mitte ühelgi päeval ega hetkel. Mehena tuli mul astuda võitlusse oma egoga, mis oli kindlasti suurem kui ma ise. Minu ego oli see, kellega tuli ja tuleb ka nüüd võitlust pidada. Esialgu oli see võitlus, täna on see vestlus, diskussioon, nõupidamine iseendaga. Sest kas ma ei taha täna siis enam üldse juua? Tahan küll, vahel isegi väga. Neid ridu kirjutan 2019. aasta jõulude paiku Olen nädal aega järjest kodus olnud, nö puhanud. Kuid keerukas on teha pikka aega peaaegu mitte midagi. Nii ahvatlev oleks minna poodi ja siis teha üks õhtu iseenda ja pudeli seltsis. Just sellistel hetketel on koosolekuid iseendaga palju rohkem vaja pidada kui vast muudel aegadel. Vajadusel saab abi ka mentorile helistamisest.

AA ega Minnesota ei ole ususekt, kuid usku meil on vaja, usku mitte ainult iseendasse. Sestap lõppeb iga koosolek meelerahu palvega, mida tuleb vajadusel kasvõi omale peeglile kleepida, et seda iga päev meelde tuletada:

Jumal, anna mulle Meelerahu leppida, 
asjadega, mida ma muuta ei saa,
Julgus muuta asju, mida ma saan muuta
ja Tarkus nende vahel vahet teha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s